Kronoloogia

16.06. 1940— NSV Liit esitas ultimaatumi, nõudes neile meelepärase valitsuse moodustamsit ja Punaarmee täiendavate jõudude lubamist Eesti Vabariigi territooriumile.

19.06. 1940— Tallinna saabus NL Ülemnõukogu juhatuseliige Andrei Ždanov, kelle juhtimisel viidi 21.06. läbi riigipööre, mida täna tunneme juunipöörde nime all. 19. ja 20.06. kohtus ta Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida rahvakogunemised üle Eesti.
Samal päeval algas täiendavate väeosade saabumine Eestisse.

20.06. 1940— Organiseeriti miitinguid, kutsudes töölisi üles valitsust kukutama ja tänavatele meelt avaldama. Tallinna töölisvõimla saali kogunes u. 800-1000 töölist.

21.06. 1940—Kõikides Eesti suuremates linnades korraldati miitinguid, millel nõuti valitsuse tagasiastumist. Tallinnas toimus miiting Vabaduse väljakul, kust marsiti Kadriorgu. President Päts, kelle kõrval lossi rõdul olid ka kindral Laidoner ja kolonel Grabbi, soovis meeleavaldajate esindajatega läbi rääkida, kuid ta katkestati esimese lause järel sõimuga.
Edasi suundusid demonstrandid keskvanglasse ning vabastasid ise kõik sealviibivad vangid, kellest suurem osa oli kriminaal- kurjategijaid. Õhtul jõudsid meeleavaldajad Toompeale, kus Pika Hermanni tornis heisati punalipp.
Sama päeva õhtul välja kuulutatud “rahvavalitsuse” etteotsa määrati Moskva näpunäidetel kirjanik Johannes Vares(-Barbarus)
ning ministrikohtadele sotsialistlike vaadetega haritlasi, kellest paljud ei olnud ilmselt teadlikud oma osast seadusliku võimu usurpeerimises ning lootsid naiivselt Eestis rahvavalitsuse kehtestamist.

Vahetult pärast uue valitsuse ametissenimetamist alustasid okupandid iseseisva Eesti riigiaparaadi kohtu- ja korrakitsesüsteemi, omavalitsusorganite, ühiskondlike organisatsioonide jt. tsiviilühiksonna kandvate osade korrakindlat lammutamist.
05.07. 1940— Joh. Varese valitsus saatis kehtivaid seadusi eirates laiali Riigikogu ja kuulutas välja ennetähtaegsed üldvalimised.

14.-15.07. 1940— Toimusid Eesti Riigivolikogu valimised.
Farsiks kujunenud valmistel kogusid ühte valimisplokki koondatud kommunistid ja nende toetajad võimude teatel 92,9% häältest. Esimeste sammudena otsustas uus “parlament” kuulutada välja ENSV ning taotleda selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu.

21.07. 1940— II Riigivolikogu kuulutas välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.

22.07. 1940— Riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti astumise puhul NSV Liitu.

06.08 1940— Moskva viis oma annektsiooni lõpuni— NSV Liidu Ülemnõukogu võttis ENSV oma koosseisu.

Allikad: Vikipeedia, www.estonica.org




Vaata lähemalt >>

Noored kotkad— 80

Noored kotkad, lühendatult noorkotkad on Kaitseliidu juures tegutsev vabatahtlik skautlik poisteorganisatsioon, mis asutati Kaitseliidu Vanematekogu otsusega 27. mail 1930. a.-l. Enne laiali saatmist 1940. a.-l oli Eestis 20 000 noorkotkast ja 1800 noortejuhti. Noorte Kotkaste organisatsioon taastati 12. augustil 1989 Pärnumaal Tahkurannas.
Noorkotkaste esimeseks peavanemaks oli aastail 1931-1940 Kaarel Eenpalu, temale järgnes kindral Johan Laidoner. Alates aprill 2007 on peavanema kohustetäitjaks Silver Tamm.
Noorte Kotkaste patrooniks on 2007.aastast Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Aastast 2000 oli patrooniks president Lennart Meri ja enne II maailmasõda president Konstantin Päts.
Organisatsiooni ülesanneteks on skautlike kasvatusmeetodite ja treeningu kaudu kasvatada noortes tasakaalukust, sõbralikkust, ausust, südamlikkust ja viisakust, arendada tööarmastust, juhtimisoskust, otsustusvõimet, visadust, iseseisvust ja enesevalitsemist, süvendada noortes armastust oma kodu ja isamaa vastu, valmistada neid ette kaitseväeteenistuseks ja anda oskusi hädasolija abistamiseks.
Noorte Kotkaste organisatsiooni eesmärk on suunata noori õigele teele- kasvatada noori vaimselt ja kehaliselt terveiks Eesti kodanikeks. Me oleme oma südameasjaks võtnud aidata Eesti riigil kasvatada noortes armastust oma kodumaa, austust oma vanemate ja sõprade vastu. Arendada neis oskust olla iseseisvad ning tulla toime erinevates eluohtlikes olukordades. Samuti peame oluliseks noorte kehaliste võimete arendamist ning tervislike eluviiside tutvustamist. Ning mis peamine – hoida meie tulevikku eemal igasugustest pahedest.
Praegu tegutsevad noorkotkaste malevad Eesti kõikides maakondades Kaitseliidu malevate juures, kus nende tegevust juhivad noorkotkaste malevate juhatused. Noorte Kotkaste organisatsiooni kuulub üle 4000 poisi ja noormehe.
Allikas: Vikipeedia
Vaata lähemalt >>

“Georg Ots oli legend juba eluajal, oli enam kui laulja”, kirjutab Kulle Raig, kelle sulest ilmus Otsa elulooraamat “Saaremaa valss”. Tõsi, üle Nõukogude Liidu, Soome ja Eesti tuntud ja armastatud lauljat teavad ja mäletavad kõik ka tänapäeval.

Georg Ots sündis 1920.a. Petrogradis. Samal aastal kolis perekond Eestisse, kus isa Karl Otsast sai alguses “Estonia” koorilaulja, hiljem juba ooperi- ja operetisolist.
Prantsuse lütseumist hariduse saanud poisil olid keeled suus, ta armastas ka sporti teha, laulda ja joonistada. 1941.a. abiellus tehnikaülikooli tudeng rikka kaupmehe tütre Margotiga. Samal aastal mobiliseeriti ta Punaarmeese ja evakueeriti meritsi Venemaale. Jaroslavlis, Riiklike Kunstiansamblite kooseisus hakkas Georg Ots tegelema laulmisega.
Eestisse naastes, liitus G. Ots 1945.a. “Estonia” teatri ooperi- ja operetitrupiga, aastatel 1944-’46 õppis ta Tallinna Muusikakoolis. 1951.a. lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi Tiit Kuusiku klassis. Lühikest aega (1951/’52) oli ta ka mõlema asutuse direktoriks

1975.a., vaid mõni kuu pärast legendaarse laulja surma anti tema nimi Eesti ja Soome vahel seilavale reisilaevale ning Georg Otsa nime sai ka Tallinna Muusikakool.

Olles 30 aastat ooperisolistiks, osales Georg Ots 65 ooperis, operetis ja muusikalis. Unustamatud rollid tegi Ots järgmistes teostes: Mozarti “Don Giovanni”, “Võluflööt” ja “Figaro pulm”; G. Verdi “Rigoletto”, “Othello”, “Traviata” ning kuulsaim oli ta Rubinsteini “Deemonis”.
Teatriajalukku on ta läinud ka lavastajana, tuues lavale “Kõrbelaulu” ja “Tsirkuseprintsessi”. Surma tõttu jäi pooleli “Don Giovanni lavastamine”.
Mitmekülgselt andekana on ta läinud ka meie kinoajalukku, olles mänginud filmides “Valgus Koordis”, “Juhuslik kohtumine”, “Kolme katku vahel”, “Mister X” ja “Colas Breugnon”.

Väljaspool Eestit saavutas Georg Ots kuulsuse estraadilauludega. Tema repertuaaris oli üle 500 kammer- ja levilaulu, lääne, vene ja eesti autorite sulest ligi 20 eri keeles.

Georg Ots oli väga mitmekülgne laulja ja inimene. Loodus oli talle kinkinud kauni tämbriga baritonihääle, sügava musikaalsuse, kordumatu näitlejaande ja meheliku välimuse, ta mängis hästi klaverit ja valdas mitmeid keeli. Tema hääl ei olnud täiuslik kui sihikindel töö viis tema kunsti täiuseni. Tema lauljatee oli pidev enesetäiendamise tee.

2007.a. linastus Peeter Simmi lavastatud film “Georg”, milles Georg Otsa mängis Marko Matvere.

Allikad: Vikipeedia
G. Otsa Muusikakooli koduleht
Vaata lähemalt >>

(22.02.1920- 22.03.2007)

Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganov pärineb isa liinis Osseetia aristokraatiast ja ema liinis mulgi talupoegade-käsitööliste sugupuust. Tuganovi isiksuse kujunemisse jätsid otsustava jälje aastad 1927-1939 Berliinis, kus leidis aset ka esimene kohtumine animafilmiga. 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel käinud, leidis ta Berliini erastuudiotes tööd reklaam-joonisfilmi alal. Kolmes joonisfilmistuudios töötanud suur Disney filmide austaja spetsialiseerus Döring-Film Werke stuudios värvijaks. Tema tööks sai valmis pliiatsijoonis tušiga tselluloidile kanda. Reklaamjoonisfilme näidati kinos seansside ahel. Kuigi väikesi reklaamjoonisfilme ei saanud võrrelda Disney stuudio suurte filmidega, tehti tehniliselt kõike põhimõtteliselt samamoodi ja Tuganov sai joonisfilmitehnikaga päris hästi tuttavaks.

Tuganov soovis õppida arhitektiks, kuid esmalt tuli läbida sõjaväeteenistus ja nii saabus ta 1939.a. suvel Tallinna. Austusest džigittidest esivanemate vastu valis ta ratsaväe. 1. septembrist 1940 kuulus ta juba Punaarmee koosseisu ja teenis läbi kogu sõja.

Pärast demobiliseerumist asus Tuganov tööle “Tallinnfilmis” operaatori assistendina. Filmikaamera võttevalmis seadmise, laadimise ja õige väntamiskiiruse sai Tuganov kiiresti kätte. Siis hakkas ta Konstantin Märska ehitatud multipingil pealkirju filmima. Tolleaegse tehnika piires oli Elbert Tuganov osav kombineeritud võtete teostaja, tema käte alt lendas üle ekraani esimene filmitud nõukogude “sputnik”. 1957.a. astus mängu saatus ja vabanedes teiste käskude täitmisest sai Tuganov taani kirjaniku Jens Sigsgaardi raamatust “Palle üksi maailmas” idee ja teema ning hakkas tegema esimest eesti nukufilmi “Peetrikese unenägu”. Töögruppi valis Tuganov noore operaatori Aimeé Beekmani, kunstnikuks Rein Raamatu, operaatori assistendiks Heino Parsi ja heliloojaks Boris Kõrveri. Eesti esimene nukufilm “Peetrikese unenägu” valmis 1958. aastal.

Aastatel 1958-1963 oli üheksa esimese eesti nukufilmi ainurežissöör Elbert Tuganov. Järgnesid osavõtud festivalidest ja auhinnad. Oskar Lutsu “Nukitsamehe” ainetel loodud Tuganovi kolmas nukufilm “Metsamuinasjutt” tõi filmifestivalil Bukarestis 1960.a. esimese rahvusvahelise auhinna eesti nukufilmikunstile. “Ott kosmoses” sai aga eriauhinna rahvusvahelisel austronautika- ja kosmosefilmide festivalill Deauville’is 1963.a. viienda nukufilmiga “Mina ja Murri” (1961) kasvas stuudio filmirühm juba kahekümnele inimesele.
Regulaarne nukufilmitootmine oli loodud.

Tuganovi vallatud lastefilmid on täis ootamatusi ja väldivad liigset moraliseerimist, kuid nendes on alati teatav sõnum.
Järk-järgult läks Tuganov üle täiskasvanute teemadele ja hakkas eksperimenteerima lamenukkudega. Filmid “Just nii” (1963), “Park” (1966), “Jonn” (1966), “Hammasratas” (1968) ja “Jalakäijad” (1971) pilasid nõukogude bürokraatiat. Hoogne huumor prevaleerib paroodilistes filmides “Eesel, heeringas ja nõialuud” ja “Verine John” (1974).
Aimefilm “Žanri sünd” (1967) võtab kokku animafilmi tekkimise ja kujunemise XIX-XX sajandi vahetusel. Sama ainevalda käsitleb ka Tuganovi väike raamat “Liikuvad pildid” (1979).
Eksperimenteerida armastas Tuganov eluaeg. Piksillatsioonfilmimise abil teeb ta reportaaži laulupeost— “Inspiratsioon” (1975) ja teadaolevalt maailma esimese stereoskoopiline nukufilm “Suveniir” (1977).
Tuganov kasvas inglise ja tšehhi animatsiooni mõjuväljas.

Tuganovi mitmekülgne kunstianne on andnud silmapaistvaid tulemusi. Heas nukufilmi režissööris peab olema kunstnikku, skulptorit, arhitekti ja karikaturisti. Tuganovi seatud teel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, uude kunstiliiki kaasati algusest peale Eesti heliloojaid, kunstnikke ja kirjanikke.

Elbert Tuganov on ka üheksa reklaamfilmi režissöör.

Tuganov jõudis avaldada memuaarraamatu “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) ja tõlkida Põhja-Osseetia rahva eepose “Nardid” (2005) eesti keelde.

Elbert Tuganovi filmograafia

“Peetrikese unenägu” 1958

“Põhja konn” 1959

“Metsamuinasjutt” 1960

“Ott kosmoses” 1961

“Mina ja Murri” 1961

“Kaks lugu” 1962

“Peaaegu uskumatu lugu” 1962

“Talent” 1963

“Just nii” 1963

“Viimne korstnapühkija” 1964

“Tublid loomad” 1964

“Lapsed ja puu” 1965

“Hiirejaht” 1965

“Jonn” 1966

“Park” 1966

“Žanri sünd” 1967

“Hammasratas” 1968

“Kurepoeg” 1967

“Ahvipoeg Fips” 1968

“Eesel, heeringas ja nõialuud” 1969

“Aatomik” 1970

“Aatomik ja jõmmid” 1970

“Jalakäijad” 1971

“Autosõitjad” 1972

“Krõll” 1972

“Uued sõbrad” 1973

“Verine John” 1974

“Õed” 1974

“Inspiratsioon” 1975

“Kloun ja Kroops” 1976

“Kuldne eesel” 1976

“Suveniir” 1977

“Köpeniki kapten” 1978

“Kaupmees ja ahvid” 1979

“Giufa” 1979

“Giufa ja ahvid” 1979

“Ohver” 1980


Vaata lisaks: lõik Eesti esimesest animafilmist Peetrikese unenägu (1958) (29 Mb wmv fail)

Vaata lähemalt >>

Tartu Rahu- “90”

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsuse ja inglise keelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr. XI 1922. aastal.
Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.
Rahulepingule allakirjutanud:
-Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad:
- Asutava Kogu liige – Jaan Poska,
- Asutava Kogu liige – Ants Piip,
- Asutava Kogu liige – Mait Püüman,
- Asutava Kogu liige – Julius Seljamaa,
- Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots.
-Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esindajad:
-Tööliste, talupoegade, punaarmeelaste ja kasakate nõukogu Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige – Adolf Joffe,
-Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige – Issidor Gukovski
Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".
Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust ja Eestist sai esimene riik, mis tunnustas Nõukogude Venemaad. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse.
Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust.
Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.

Tartu Rahu on Eesti diplomaatia algusaja suurim saavutus ja Eesti riigi üks tähtsamaid vundamendikive.
Eesti leidis oma sammuga lahenduse Nõukogude-Vene blokaadi tõttu tekkinud maailmapoliitilisele ummikule. Välisilmale oli see tõestuseks, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida.
Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
Eestile tähendas Tartu rahu Vabadussõja juriidilist lõppu ning kaks aastat varem välja kuulutatud iseseisvuse tunnustamist de jure. Lepingu sõlmimise järel arenes siinne majanduselu tänu asjaolule, et Nõukogude Venemaa müüs suure osa oma tohututest kulla- ja väärismetallide varudest 1920. aastate algul Läänele just Eesti kaudu.

See 89 aastat vana leping, üks meie iseolemise baasdokumentidest, lasebki meil nüüd elada demokraatliku iseseisva riigina; me saame olla läänelik õigusriik, vaba paljudest pahedest, mis on jäänud kummitama mitmeid neid riike, kelle saatust pidime viiekümne okupatsiooniaasta vältel jagama. (President T.H. Ilves'e kõne 02.02. 2009.a. )


Tartu rahu kronoloogia

5. 12. 1919- algab Tartu rahukonverents. Läbirääkimiste esimesel etapil toimuvad vaidlused Eesti-Vene piirijoone ja sõjaliste tagatiste ümber.

7.-20.12. 1919- Narva all toimuvad ägedad lahingud pealetungiva Punaarmeega, kes püüab relvadega mõjutada Tartu rahukõneluste käiku.

28.-30.12. 1919- Punaarmee viimased meeleheitlikud otserünnakud takerduvad Eesti sõjaväe kaitses.

31.12. 1919- Tartus kirjutatakse alla Eesti-Vene vaherahulepingule ning parafeeriakse kokkulepped vastastikue tunnustamise, riigipiiride ja tagatiste kohta.

Jaanuar 1920- jätkub rahuläbirääkimiste teine voor Tartus.

03.01. 1920- kell 10.30. hakkab kehtima vaherahu.

2. 02. 1920- kell 00.45. kirjutatakse Tartus alla rahulepingule Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel.

4.02. 1920- Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ratifitseerib Tartu rahulepingu.

13.02. 1920- Asutav Kogu ratifitseerib Tartu rahulepingu.
Vaata lähemalt >>

1939.aasta kronoloogia

07.06. 1939- Eesti ja Läti välisministrid kirjutavad Berliinis alla mittekallaletungilepingule Saksamaaga.

23.08. 1939- Nõukogude Liit ja Saksamaa sõlmivad mittekallaletungilepingu ehk Molotov-Ribbentropi Pakti, mille salaprotokollides jagati omavahel ära mõjusfäärid.

25.09. 1939- Nõukogude Liit alustas luurelende Eesti kohal, et aerofotode ja vaatluse teel kindlaks teha, kas Eesti mobiliseerub.

28.09. 1939- sõlmitakse vastastikuse abistamise leping- e. nn. baaside leping— Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel.

06.10. 1939- Adolf Hitler peab kõne, milles kutsub ajaloolisele kodumaale tagasi NSV Liidu mõjusfääri jäävates riikides— Eestis, Lätis ja Leedus elavad rahvuskaaslased.

11.10. 1939- Tallinna saabuvad Punaarmee sõjalaevastiku väed.

12.10. 1939- Kaarel Eenpalu valitsus lahkub ametist ja ametisse astub Jüri Uluotsa valitsus- viimane iseseisva Eesti Vabariigi valitsus enne okupatsiooni.

18.10. 1939- Tallinnast lahkuvad esimesed baltisaksa ümberasujad- algab Umsiedlung.
Punaarmee väed marsivad Eestisse sisse.
Vaata lähemalt >>

Kolme riigi vabadusepüüdlusi ühendav inimkett
23. august 1989.


Balti kett on ainulaadne rahumeelne meeleavaldus, mis toimus 23. augustil 1989. Rohkem kui miljon inimest seisid käsikäes üle 600-kilomeetrises inimketis, mis läbis kolme Balti riiki ning sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu püüdlusi vabadusele.

Meeleavaldusega tähistati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu- Molotov-Ribbentropi pakti- ja selle salaprotokolli sõlmimise 50. aastapäeva. Leping ja selle salaprotokollid jagasid Ida-Euroopa mõjusfäärideks ning viisid Balti riikide okupeerimise ja annekteerimiseni. Mihhail Gorbatðovi algatatud reformide tõttu oli Nõukogude repressiivaparaat kiiresti oma mõjuvõimu kaotamas ning ideed rahvusliku suveräänsuse taastamisest muutusid üha elujõulisemaks.
Nõukogude Liidu — Saksamaa lepingud ja salaprotokollid avalikustati 1988.a. 23. augustil, mil Vilniuses, Riias ja Tallinnas kogunesid tuhanded inimesed.
1989.aasta kevadel toimunud NSV Liidu Rahvastesaadikute Kongressil nõudsid Balti riikide esindajad Nõukogude Liidu — Saksamaa lepingute ja salaprotokollide õiguspärasuse hindamist. Moodustati vastav uurimiskomisjon, kuid selle töö venis.
Reformide kulg Nõukogude Liidus jättis vähe lootust liiduvabariikide iseseisvumispüüdlustele. Neist protsessidest lähtudes korraldasid Balti riikide rahvuslikud liikumised— Eestimaa Rahvarinne, Läti Rahvarinne ja Leedu Sajudis 23. augustil 1989 massimeeleavalduse.
Balti kett oli imetlusväärne solidaarsuse ilming, mis äratas ülemaailmset tähelepanu. See erakordset sünergiat kandev inimkett koos laieneva rahvusvahelise toetusega ajaloofaktide avalikustamisele sundis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 24. detsembril 1989 tunnistama Nõukogude Liidu—Saksamaa lepingud ja salaprotokollid õigustühiseks.
Balti kett aitas tugevdada Eesti, Läti ja Leedu võimalusi rahvuslikuks enesemääramiseks ja ärgitas demokraatlikke liikumisi üle kogu Nõukogude Liidu.

Balti keti mahukas dokumendipärand koosneb selle ajaloolise sündmusega seotud eripalgelistest dokumentidest.
Eesti, Läti ja Leedu esitasid UNESCO Maailma mälu registrisse valiku kõige esinduslikumaid dokumente, mis on hoiul Eesti Rahvusarhiivis, Läti Rahvarinde muuseumis ja Leedu Rahvusarhiivis. See register koondab rahvusvahelise tähtsusega teavikuid maailma raamatukogudest ja arhiividest. Maailma mälu registrisse kandmine otsustatakse 2009.a. juulis.
Kandetaotluse ettevalmistamine algas 2005.a.
Eriline tänu kandetaotluse ettevalmistamsiel töö eest kuulub järgmistele inimestele (Eesti): Dr. Indrek Jürjo, Ivi Tomingas, Heiki Ahonen, Doris Kareva ja Margit Siim.

UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon
Lisainfot esitatud kandetaotluse kohta:
www.balticway.net
Vaata lähemalt >>

Filmiarhiivi fuajees on avatud näitus, millega meenutame President Lennart Meri tema 80-dal sünniaastapäeval. Vaata lähemalt >>

4. veebruaril 2009.a. täitub Paides sündinud Andres Söödil- Eesti filmirežissööril, enam kui seitsmekümne dokumentaalfilmi autoril 75. eluaasta.
1963.a. lõpetas Sööt Üleliidulise Kinematograafiainstituudi operaatorina. Aastatel 1954-1957 töötas ta Tallinna Kinofilmistuudios operaatori assistendina, 1963-1972 “Tallinnfilmis”, 1972-1980 “Eesti Telefilmis” ja aastatel 1980-1984 taas “Tallinnfilmi” režissööri ja operaatorina.
1993.a. rajas ta stuudio “Monofilm”, kuid on teinud edasist koostööd ka teiste filmistuudiotega.
1999-2000.a. oli Andres Sööt Eesti Kinoliidu esimees.
Tema filmograafiasse kuulub palju Eesti dokumentalistika olulisemaid töid. Tõsielufilmide kõrval on ta loonud ka palju ringvaateid
2004. aastal pärjati Andres Sööt Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinnaga panuse eest Eesti dokumentalistika edendamisse.
[Teksti koostamisel kasutatud Madli Zobeli bakalaureusetööd “Režissööride Rein Marani ja Andres Söödi ametilood” 2005]
Vaata lähemalt >>

90 aastat tagasi, 28.novembril 1918 aastal algas Vabadussõda.
Toome teieni väikese ülevaatliku näituse, mis keskendub neljale teemale, mis kindlustasid meile selle nii väärtusliku võidu.
Eesti Vabadussõja ja selle eest oma elu ohverdanud inimeste tähtsust meie omariikluse rajamisel oli ja on raske üle hinnata. Võit, mis tõi meile vabaduse, ei tulnud aga lihtsalt…
Nagu iga algus, ei olnud ka see kergete killast. Kuid nii välise abi kui sisemise jõu ja nõuga saime me sellega hakkama ja kindlustasime endale vabaduse ja riikliku iseseisvuse oma noorele vastsündinud Eesti Vabariigile.

Esimesel viiel fotol näete kahte paljudest olulistest faktoritest, mis raske alguse natuke kergemaks tegid. Siin on kujutatud soomusronge ja Eesti mereväe esimesi lipulaevu.
Soomusrongide isaks, nagu teda kutsuti, oli Johan Pitka, hilisem Eesti mereväe kontradmiral. Soomusrongid tagasid algusest peale sõjalise edu ja võib öelda, et need olid üheks põhjuseks, miks Vabadussõda Eestile võidukalt lõppes.
Esimene sõjalaev, millel heisati Eesti lipp oli sakslastelt üle võetud suurtükilaev “Bobr”, mis pärast ümberehitamist nimetati “Lembituks”.
Kui Tallinna saabus appi Inglise eskaader, langes nende kätte vangi kaks vene miiniristlejat, mis kingiti Eesti Vabariigile. Neile anti nimed- “Lennuk” ja “Vambola”.

Järgmise viie foto ühisnimetajaks on välisabi, milleks oli Inglise laevastiku saabumine Tallinna ja Skandinaavia naaberriikide abi, mis on samuti oluliseks pandiks sõja võiduka lõpu juures. Eesti ei jäänud alanud sõjas üksi.
Tänu inglastele oli Eestil merel täielik ülemvõim. Soomlastest ja taanlastest oli abi aga maal. Soomlastest vabatahtlike pataljon major Ekströmi juhtimisel sai nimeks Põhja Poegade rügement.

Kolmadas viieses grupis on fotod sõjategevusest endast. Meie edu pandiks olid ka kodupataljonid- Kalevlaste Malev, Sakala ja Tartu partisanid ja suurtükipatarei.

Viimasel kuuel fotol on kujutatud meeleolukaid hetki ja puhkust. Ka sõja ajal on oluline pidada paraade, sünnipäevi jt. tähtpäevi.
Iga sõduri jaoks on aga väga tähtsad ja vajalikud vähesed puhkehetked, kas siis kaevikus suitsu tehes või magades, et meel kui vaim oleksid virged ja selged!

Vaata lähemalt >>

Kollektsioon EFA.446 Oskar Viikholm sisaldab 4183 fotot aastatest 1939-1944. Oskar Viikholm (sünd.1903) tegutses aastatel 1930-1940 ajalehe "Päevaleht" lisa "Nädal Pildis" fotograafina. Aastal 1941 töötas ajakirjas "Pilt ja Sõna" ning 1942 ajalehe "Eesti Sõna" fotograafina. Üksikud tema fotod on ilmunud ka ajalehes "Rahava Hääl" (1940) ja ajakirjas "Eesti Pildileht" (1943-1944). Viikholm elas Kundas ja Tallinnas ning alates 1942 teenis Eesti Leegionis. Vaata lähemalt >>

Meie väikse maa väike rahvas on läbi aegade olümpiamängudel esinenud äärmiselt väärikalt ja tihtipeale ka meeliülendavalt.
Siin on väike ülevaade meie rahvuse esindajatest olümpiamängudel Eesti Vabariigi ja okupeeritud Eesti aegadel, mil kogu au läks küll NSV Liidule, kuid südameis oli võit meie.

Eesti Vabariigi 1918-1940 aastatel olid edukaimateks eesti sportlasteks maadlejad.
Kristjan Palusalu on ainus mees maailmas, kes on võitnud samadel olümpiamängudel nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse.

1980.aasta Moskva Olümpiamänge boikoteerisid NSV Liidu sissetungi pärast Afganistani paljud riigid, sealhulgas- USA, Hiina, Iisrael, Lääne-Saksamaa jpt.

Teatavasti toimus 1980.aasta Moskva Olümpiamängude purjeregatt Tallinnas Pirital, mille tarbeks ehitatud hooned annavad meie linnapildile siiani aktsenti.
Tallinna purjeregatt oli esimene kord, kui olümpiamänge korraldati okupeeritud riigis.

1988.aasta Seouli olümpiavõitjate saabumine rahvuslikust liikumisest meelestatud Eestisse andis meie rahvale indu ja rõõmu aina juurde. Vennad Tõnisted, Erika Salumäe ja Tiit Sokk ei olnud vaid olümpiavõitjad, nad lisasid entusiasmi meie rahvuslikule iseteadvustamisele.

Käimas on 2008.aasta Pekingi Olümpiamängud. Rahvusvaheline spordiüritus, mis on alati olnud ka omamoodi rahusümboliks toimub taas kord maal, kus inimõigusi ja väikerahvaid represseeritakse.
Eesti Vabariik on esindatud seni suurima delegatsiooniga. Vaata lähemalt >>

Vaata lähemalt >>

Fotonäitus kajastab 20.06.1992 toimunud rahareformining ning sellele eelnenut. Fotod Eesti Telegraafiagentuuri (ETA) kogust. Vaata lähemalt >>

Väike meenutus rahareformi eelsest elust Eesti kaubanduses.
Fotonäitus põhineb Eesti Telegraafiagentuuri ETA fotokogul. Vaata lähemalt >>

Vaata lähemalt >>

1895 aasta lõpul asutati Pariisis vendade Lumiere'ide poolt esimene kinoteater: Cinematographe-palee.
Ei möödunud aastatki ja juba 1896.a. sügisel korraldati esimesed kinoseansid ka Eestimaal, Tallinna Börsihoones. Käesolev fotovalimik tutvustab kinosid Eestis läbi aegade. Vaata lähemalt >>

Fotonäitus olümpiamängudel kuldmedalid võitnud Eesti sportlastest Vaata lähemalt >>

23.02.2004 täitub Eesti riigimehe Konstantin Pätsi sünnist 130.aastat.
Filmiarhiiv tähistab sündmust fotonäitustega, millised on välja pandud Tallinna Kinomajas ja Filmiarhiivi fuajees.
Väike fotonäitus ka veebilehel. Vaata lähemalt >>

12.02.2004 täitub 120 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist. Filmiarhiivi poolt teemakohane fotonäitus Vaata lähemalt >>

EFA 554 Eesti Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Selts

4817 negatiivi ja positiivi aastaist 1863-1940.

Kodu-uurimise Seltsi arhiivi andis 1998.a. üle Teaduste Akadeemia Keskarhiiv.
Kodu-uurimise Selts (algselt kodu-uurimise toimkond Eesti Kirjanduse Seltsi juures) loodi 1914.a Tartus. Toimkond juhtis ja korraldas kodu-uurimist Eestis. Toimkond töötas käsikäes Tartu ülikooli geograafiakabineti kodu-uurimise osakonnaga. I maailmasõja keerises toimkonna tegevus soikus. Uuesti organiseeris toimkonna 1920.a Tartu ülikooli geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö.
Toimkond hakkas välja andma Eesti maakondade maateaduslikke, majanduslikke ja ajaloolisi kirjeldusi koguteosena “Eesti”, mis ilmus maakondade kaupa köidetena. Esimene köide avaldati 1925.a ja käsitles Tartumaad. Kokku jõuti avaldada 8 köidet, lisaks Tartumaale veel Võrumaa, Valgamaa, Setumaa, Viljandimaa, Pärnumaa, Saaremaa ja Läänemaa. Fotosid jõuti koguda kõikide maakondade kohta, neid on kasutatud ka teistes väljaannetes, näiteks 1930ndatel aastatel ilmunud suure ja väikese Eesti Entsüklopeedia illustreerimiseks.
1938.a allutati kodu-uurimise toimkond vastloodud Eesti Teaduste Akadeemiale ja hakkas kandma nime Kodu-uurimise Selts. 1940.a lõpetati seltsi tegevus nõukogude võimu poolt. Fotokogu anti üle Loodusuurijate Seltsile, mis allutati 1946.a vastloodud Eesti NSV Teaduste Akadeemiale. 1966.a andis Loodusuurijate Selts kogu üle Teaduste Akadeemia Keskarhiivile.
Fotokogu sisaldab fotosid ehitistest nagu linnused, mõisade hooned, kirikud, koolimajad, vallamajad, taluhooned, kauplused, üldvaateid, fotosid looduslikest objektidest, pinnavormidest, taimedest, etnograafilisi fotosid, fotosid inimestest nende tööde ja tegemiste juures.
Esimese valikuna pakume suviseid vaateid Eestimaa erinevatest paikadest. Vaata lähemalt >>

Liikuvad pildid alustasid oma võidukäiku 1895 a. Pariisist. Tallinnas näidati kino juba järgmisel aastal ja esimest eestimaist filmijäädvustust võis näha Tartus 1912 a. Seega on eesti film jõudnud auväärse 90 verstapostini. Eesti filmiloo rajajaks oli toredalt tähendusliku nimega Johannes Pääsuke (1892-1918), kes oli ka esimese eesti mängufilmi “Karujaht Pärnumaal” (1914) autoriks ja esimese eesti filmistuudio “Estonia-Film Tartus” rajajaks. Õnneks ei seisne tema tähtsus vaid esimeseks olemises, vaid tema tehnilises meisterlikkuses ja hetke ning inimeste tabamise oskuses. Tuletan meelde, et pilti tehti tollal kohmaka staatilise foto(filmi)aparaadiga. Vaatamata oma lühikesele elule jõudis J.Pääsuke palju ja paralleelselt filmitegemisega oli J.Pääsuke tunnustatud fotograaf, kes Eesti Rahva Muuseumi tellimusel pildistas ja filmis Eesti eri paigus. Rohkelt materjali on säilinud retkelt Põhja-Eestisse ja saartele 1913a. ning Tartu linnast ja selle ümbrusest 1914 a. Nimetatud aastal valmis “Retk läbi Setumaa”, mida võib nii kompositsiooni, tüpaazide ja etnograafilise ainese jäädvustamise seisukohalt pidada oluliseks edasiminekuks, rääkimata sellest, missugust suurepärast visuaalset infot pakub see film tänapäeval.
“Karujaht Pärnumaal” oli allegooriline ja irooniline piltjutustus Pärnu linnapea ja ajakirjanik Karu vahelisest konfliktist.
J.Pääsukesest ja eesti filmi ajaloost võib põhjalikumalt lugeda Veste Paasi raamatust “Olnud ajad “ Tln.1980. Samast raamatust on pärit järgnev katkend kirjast (1915), mille ta kirjutas lootusega sõjaväes edasi fotograafiaga tegelda ja milles J.Pääsuke andis ülevaate oma senisest tööst
:”Töötan päevapildi ametis 8 aastat ja olen iseäranis väljaspidiste ülesvõtete pääle hästi vilunud.Viimastel aastatel olen Eesti Rahva Museumile tuhandete viisi etnografilisi ülesvõtteid reisidel teinud.
Kino korrespondendina töötasin Pathe, Gaumont ja Éclair journalidele.”.
Siinjuures on ehk kohane märkida, et J.Pääsukese fotode originaalid asuvad Eesti Rahva Muuseumis. Filmiarhiivis on vähestest fotodest vaid koopiad, kuid filmidest on tallel “Vaateid Võrumaalt”, ”Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust”, ”Suur lumetuisk Baltimaal”, ”Tartu linn ja ümbrus”, ”Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50.aasta juubelipidustused”, “Retk läbi Setumaa”, “Karujaht Pärnumaal”.
Vaata lähemalt >>

Filmiarhiivi rikkalik fotokogu võimaldab eksponeerida fotosid erinevatel teemadel. Kodulehekülje esimese näituse kokkupanekul sai meeles peetud üht Filmiarhiivi põhilist funktsiooni – koguda, säilitada ja taas kasutusele tuua fotosid kui ajalugu kajastavaid dokumente. Näituse tinglik alapealkiri võiks olla “Eesti suurkujud 20 saj. algupoolelt”, kuid loomulikult pole valik kaugeltki ammendav ja seda pole ka taotletud. Ühelt poolt püüdsime leida selliseid fotosid, mis pole väga tuntud ja teisalt, kui mõni foto jällegi väga tuttav on, siis saate teada, kus seda fotot säilitatakse. Vaata lähemalt >>